ROOTSI EESTLASTE LIIDU TÖÖPÕLLULTLinnulennuline ülevaade minevikust ja olevikust
Mai Raud-Pähn
Sageli kohtab Rootsis nooremaid eestlasi või eesti juurtega inimesi, kes küsivad, mis asutus on Rootsi Eestlaste Liit, millega see tegeleb. Küsimusele võib vastata lühidalt: Rootsi Eestlaste Liit (REL) on Rootsis elavate eestlaste keskorganisatsioon, kontaktvõrk, kuhu võivad kuuluda kõik siinsed inimesed, kes end eestlaseks peavad ja/või tahavad eesti ühiskonda kuuluda. Tööd juhib iga nelja aasta järel demokraatlikult valitud Esinduskogu – rahvaesindus, volikogu, rootsi-eestlaste parlament, heal lapsel mitu nime. Kaks korda aastas peetavatel istungitel koostatakse töökavu ja jälgitakse nende läbiviimist. Tegevuse tõhustamiseks luuakse vajadustest lähtudes komisjone, töögruppe, projektitoimkondi või ametlikke delegatsioone, mida koordineerib Esinduskogu saadikuist valitud juhatus.
Pilku minevikku heites on rahvaesinduse põhiliseks tööülesandeks algaastatest peale olnud rootsi-eestlaste rahvuslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete huvide kaitse ja tegutsemine eestlaskonna huvides, nähes end algatajana, idee- ja suunaandjana. Näitena tuleb meenutada varaseid märgukirju eestlaste sovetikodanikuks tembeldamise vastu, proteste madalate palkade vastu ja muid aktsioone. Pärast Eesti taasvabanemist lisandus sellele ”sillapea” roll: oleme eesti tugigrupp väljaspool kodumaad ehk osa ”Maailma-Eestist”, kes Maarjamaa huvide eest väljas.
1956. aastal, kui organisatsioon, tolleaegse nimega Rootsi Eestlaste Esindus (REE, Esindus) asutati, lähtuti kahest vaatepunktist: 1) eestlased moodustavad Rootsis vähemusrahvuse, 2) rahvaesindus tuleb moodustada demokraatlike üldvalimiste põhimõttel, sest kõigil peab olema võimalus rahvavõimu prioriteede alusel kaasa rääkida.
Eestlased kui Rootsi vähemusAnaloogiliselt Eesti Vabariigis rakendatud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadusele, mille hüvesid kasutasid sakslased, juudid, rootslased ja venelased, vaatlesid uue keskuse algatajad (saadik Heinrich Laretei, praost Jaan Lattik jt) eestlasi kui samalaadset vähemusgruppi Rootsis. Maailmasõja sündmuste taustal oli Eesti hermeetiliselt sulgunud raudeesriide taha, Rootsi saabunud eesti põgenikud soovisid aga lastele õpetada eesti keelt ja ise jääda eestlaseks. 1960ndatel aastatel ja hiljemgi tegi Esindus Rootsi valitsusele korduvalt ja tagajärjeta kultuurautonoomia taotlusi.
Prof. Anu-Mai Kõll toob oma uurimustes esile (vt RK 2004/4), et Rootsil puudus kuni 70ndate aastateni sisserännupoliitika, mistõttu pooldati võõraste kiiret assimileerumist. Alles kui riiki saabus teistest rahvustest sisserändajaid, mõtles valitsus ümber ja Rootsi muutus multikultuurseks ühiskonnaks. Määravat osa mängis seejuures Soome valitsus, kes kaitses soome sisserändajate huve oma keelt ja identsust alal hoida. 1975. a alates hakkas valitsus vähemusgruppe aktiivselt toetama, jagades sisserännu keskorganisatsioonidele riigitoetust, millest sai osa ka Esindus.
Eestlaste korduvad kultuurautonoomia nõuded ja selgitustöö kandsid siiski vilja – saamid said 1993. aastal endale oma parlamendi, sametingi. 1995.a, kui Rootsi ühines Euroopa Nõukogu vähemusrahvaste kaitse konventsiooniga, andis valitsus Rootsis pikemat aega elanud minoriteetidele, nagu saamid, juudid, mustlased, Tornedali soomlased ja rootsi-soomlased, eriseisundi. Nende keeled said vähemuskeele staatuse,. eestlased jäid välja kui liiga hilja Rootsi saabunud grupp.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on Rootsi saabunud hulgaliselt noori peresid, erialainimesi, abiellujaid ja töötajaid mitmelt alalt. Need, kes kavatsevad Rootsi jääda, pole sugugi nõus kiiresti ümberrahvustuma ja rootslaste hulka sulama. Eesti keele kaitse omab uut aktuaalsust. Esinduskogu kevadistungil 2007 tegi RELi Uppsala saadik prof. Raimo Raag ettepaneku pöörduda taas Rootsi valitsuse poole, taotledes eesti keelele vähemuskeele õigust. Tema uurimuste järgi on eestlasi elanud Rootsis kauem kui 100 aastat – vähemuskeeleks ülesseatud nõue. Taotlus anti sisse 2009. aasta algul, jäädes kahjuks tagajärjeta. Kuid pole öeldud, et peaksime nõudlustest loobuma.
Demokraatlikud üldvalimised andsid igale vähemalt 18-aastasele eestlasele võimaluse kaasa rääkida, end Esinduskokku valida lasta või valimistest osa võttes selle koosseisu ja tegevust mõjutada. Üle kogu riigi tegutsesid algaastatel paarikümnes rootsi.-eestlaste keskuses valimistoimkonnad või usaldusinimesed, kes koostasid eestlaste nimekirju ja viisid valimised kohapeal läbi. Kuna okupeeritud Eestis valitses parteidiktatuur, hoiti välismaailmas demokraatlikust traditsioonist kindlalt kinni. Üldvalimised viidi 1950ndate algul läbi Kanada, USA, Saksamaa ja Inglismaa eestlaskondades; moodustus Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, asukohaga New Yorgis. Maailmas laialipaisatud eestlaskond organiseerus kontaktvõrku, mis viimasel ajal laieneb uute liikmesmaadega, nagu Läti, Leedu ja Tšehhi.
Kuni 1986. aastani koosnes Esinduskogu 100 saadikust. Vastavalt eestlaskonna kahanemisele - segaabielude tõttu toimub pidev rootsistumine – vähendati saadikute arvu algul 80, siis 60 ja 2006. a 40le. Esinduskogu parlamentaarsuse tagasid rühmitused, kes koostasid töökavu ja võistlesid omavahel, nagu Rahvuslik Koostöö Keskus, liberaalne Eesti Vabadusliit ja konservatiivne Rahvuslik Parempoolne Rühm. Rühmitused, mis hoolitsesid, et nende ridades oleks teovõimelisi isikuid ja eriti noori, sest kogemuste kohaselt eelistasid valijad noori kandidaate. See tähendas rahvaesinduse alalist uuenemist.
199l. a muutusid rootsi-eestlased pagulastest Eesti diasporaaks, ka EV kodanikuks, kes seda soovis. Rootsi Sisserännuameti nõudel oli Esindus sunnitud riigitoetuse tõttu muutma struktuuri liikmesorganisatsiooniks, uue nimega Rootsi Eestlaste Liit. Muudatuse viis läbi juhatuse esimees Peeter Luksep 1994. a. Rühmitused kadusid, kuid demokraatlikud valimised püsisid, kusjuures Rootsi riik jaotati kuude valimispiirkonda (mis Saksamaal vastab rahvuskoondistele). Piirkondade moodustamisel lähtuti linnadest, kus leidusid Eesti Majad või Eesti Kodud - Lund, Göteborg, Norrköping, Eskilstuna, Stockholm ja Uppsala. Uus põhikiri tagas Esinduskogule üleriikliku koosseisu, kindlustades igale piirkonnale vähemalt kolm saadikukohta. Põhikiri andis ka võimaluse iseseisvaid regionaalseid ühinguid moodustada, millest Suur-Stockholmi piirkond kohe kinni haaras - tekkis kohalik Stockholmi osakond. Göteborgis koondus RELi Lääne-Rootsi piirkond teiste kohalike organisatsioonidega GEORGi katuse alla (Göteborgi Eesti Organisatsioonid).
TööülesandedEestlased on organiseeriv rahvas. Seda tegi kindlaks Esinduse arhivaar Johannes Äro, kui ta rootsi-eestlaste organisatsioone 1964. a kaardistades leidis üle 700 ühingu ja seltsi. Tegevus oli väga mitmetahuline ja sageli poliitilise värvinguga - oldi ju poliitilised põgenikud. Tuli teha selgitustööd ja hoida Eesti nime jätkuvalt maailma teadvuses. Rootsi Eestlaste Esinduskogu pikaajalist tegevust jälgides saame seetõttu eraldada kaht selgelt piiritletud ajajärku : pagulus 1956-1994 (REE) ja vabade piiride ajastu 1994 - (REL) .Pagulus 1956-1994 (REE). Kohe varsti pärast Esinduse asutamist peeti valijatega kontaktipidamist niivõrd oluliseks, et 1957. a asutati ajakiri KONTAKT, mis Rahvusliku KONTAKTI nime all ilmub tänaseni. Tööle asus 7 - 8 komisjoni, neist üks aktiivsemaid oli välis- ja kodumaa küsimuste komisjon, mis korraldas poliitilisi protestiaktsioone ja kirjutas märgukirju, sageli lätlaste ja leedulastega Balti Koostöökomisjoni (BKK) laua taga, näiteks Helsingi konverentsi puhul 1975 või kõrgete NL võimukandjate külastustel (Hruštšov 1964, Kossõgin 1968). Molotov-Ribbentrop-Pakti aastapäevadel käidi lippudega NL saatkonna ees demonstreerimas jm. Komisjoni liikmed pühendusid N. Eesti olude jälgimisele ja uurimisele.
Koolikomisjon võitles ebatasavägiselt eesti koolide püsimise eest mitmes linnas, põrkudes Rootsi assimileerimis-poliitikale. Suudeti avada mõnda aega tegutsev kool Göteborgis. Siiski jäid Eesti Komitee tiiva all õnneks püsima Stockholmi Eesti kool ja laupäevased täienduskoolid mitmel pool üle Rootsi. Komisjon muutis eesmärki, tegutsedes edaspidi keelekomisjonina.
Noorte- ja kultuurikomisjon keskendus vabaharidustööle ja noorte järelkasvule. 1959-1971 korraldati Gimo lossis Uppsala lähistel Rahvaülikooli suvekursused, kus õpetati eesti keelt, kirjandust, ajalugu ja maateadust, kuid ka ühiskondlikke aineid, nagu koosolekupidamise kord. Kursustest võttis kokku osa ligi 500 eesti noort. Muutunud poliitilistest oludest lähtudes korraldati koos Eesti Komiteega uued Rahvaülikooli kursused skautide Metsakodus 1988-1991, kuid siis juba osavõtjatega Eestist, kusjuures rõhk asetati eesti kultuurile, demokraatia põhialustele ja Eesti ajaloo ”valgetele laikudele”.
Suurürituste korraldamisel, nagu Ülemaailmsed Eesti Päevad (ESTO 80 ja 96 Stockholmis), Estivalid (1983 Göteborgis, 1986 Lundis, 1990 Uppsalas) arendati paljude organisatsioonide koostööd, ESTOde puhul oli Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Rahvuskongress Rootsi Eestlaste Esinduse korraldada. Tänuaktsioonidest oli üks suuremaid pagemise 40. aastapäeval 1984, kui pidulikul aktusel jagati välja tänukirju 11 põgenikke vastu võtnud Rootsi asutusele ja organsatsioonile. Tuleb ka nimetada, et Esinduskogu saadikud Andres Küng ja Peeter Luksep koos kahe Rootsi poliitikuga olid ”Esmaspäeva liikumise” algatajad Balti riikide vabadusvõitluse toetuseks, parooli all ”Baltikums sak är vår” (Baltikumi asi on meie asi). Vabade piiride ajastu 1994 – (REL). Eesti vabanemisega algas koostöö Eesti Suursaatkonna ja Eesti Instituudiga, mis on avardanud rootsi-eestlaste vaatevälja ja andnud RELi tööle uue suuna. Poliitiline tegevus rauges, asendudes Eesti abistamisega - oli ju kodumaal paljust puudus. RELi juures juhtis humanitaarabi rahakogumist ja korraldas saadetisi Karin Raiend, keskendudes lastele, haiglatele ja vanuritele. See algas vitamiinide kogumisega kopsuhaigetele lastele, Tallinna Linnamisjoni supiköögi toetamisega, minnes üle haiglate varustamisele voodite ja ravivahenditega, tänavalaste eest hoolitsemisele Tartu Kristlikus Noortekodus ja paljule muule. Laialdase kontaktvõrgu tõttu Rootsi ühiskonnas õnnestus Karin Raiendil arendada koostööd kuninganna Silvia Fondiga, mis võttis Tartu Kristliku Noortekodu toetamise enda projektiks. Kui Karin saatis tonnide viisi varustust, uusi lasteriideid ja jalatseid Eesti poole teele, kuulub suurim tänu kinkijaile rootsi firmadele, asutustele ja eraisikutele, eriti dir. Johan Nordströmile, kes üle kümne aasta maksis peaaegu kõik RELi humanitaarabi transpordid. (Eesti riik vääristas teda, Karin Raiendit ja teisi kõrgete aumärkidega.)
Sotsiaalkomisjon ja vanade hooldus. Kõrge vanus toob kaasa tervise probleeme, seda fakti koges Rootsi vananev eestlaskond üsna varsti. Selgus tõsiasi, et vanaduses kaotab inimene sageli viimati õpitud keele. Vajadusest eesti vanade olukorda selgitada moodustati juba 80ndatel aastatel Esinduskogu juurde sotsiaalkomisjon, mis otsis võimalusi eestlastele oma hooldekodu avada või eesti vanureid kuhugi koondada. Selliseid katseid tehti mitmes linnas. Valda Loorentsi eestvedamisel õnnestus Stockholmis 90ndatel aastatel avada eesti osakond Stureby hooldekodus, kuid administratiivsete raskuste tõttu suleti see järgmisel aastal. Katse avada eesti vanadele oma kodu õnnestus 2004, tänu REL-Stockholmi osakonna esinaisele, Landstingi poliitikule Anne Wompale. Kuid tegu pole raviasutusega – Liljeholmeni linnaosa ei andnud selleks luba - vaid seenioride (55+) koduga (Eesti Seenioride Kodu Gröndalis), millel puudub ravipersonal. Ent vajadus eesti vanade eest hoolitseda jätkub.
Eesti keel. Eesti vabanemine tähendas huvi tõusu eesti keele vastu, mitte ainult eesti juurtega inimeste vaid ka rootslaste juures, kes keelt ühel või teisel põhjusel vajasid. REL otsustas korraldada keelekursused eesti keelekeskkonnas, Eestis. Kokkuleppel Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) õppetooliga algasid 1996. a RELi vahendusel eesti keele intensiivkursused Tartus, mis kestavad augusti kahel esimesel nädalal praeguseni. Keelt õpetatakse kolmel tasandil - algajad, edasijõudnud ja oskajad, kusjuures kodumajutus aitab keelepraktikale kaasa. Suhteliselt väikesed töögrupid annavad häid tagajärgi, mitmedki võtavad kursustest korduvalt osa, pühendades suvepuhkuse eesti keelele.
Suurenenud vajadusest eesti keeleõppe järele moodustati Esinduskogus 2007. a keelekomisjon, mille koosseisu kutsutakse tegelikke keeleõpetajaid ja eesti keelega tegelejaid ka väljaspool Esinduskogu raame ülerootsiliselt. Komisjon korraldab eesti keelekursusi (esialgu Stockholmis), vahendab õpperaamatuid ja laenab välja laste mängufilme, loodab ka luua raamatukeskust koos Eesti Instituudiga. Koostöös Stockholmi Eesti Kooli, Eesti Instituudi, lasteaia ja mudilasringiga peetakse 2008. a alates Eesti Keele Päevi, vahendades keeleõpetuse kogemusi ja arutades kakskeelsuse probleeme. Traditsiooniks on kujunemas ka luuleõhtud. Tuleb mainida, et keelekomisjon aitas aktiivselt kaasa prof. Raimo Raagi vähemuskeele projektile.
Arhiivindus. Kõige viimase pakilise ülesandena kerkis mõne aasta eest üles eesti kultuuripärandi päästmine Rootsis, sest aeg on teinud oma töö: ühinguid läinud hingusele ja kultuuriisikuid rännanud igaviku teedele. Paljugi väärtuslikku dokumentatsiooni on saadetud Eesti arhiividesse ja mäluasutustesse, kuid mõndagi on alles ja vajab kogumist-korrastamist. Esinduskogus 2007. a asutatud arhiivikomisjon võttis enda ülesandeks eesti kultuurivarade päästmise. Stockholmis moodustati vabatahtlik töögrupp. Pärast väljaõpet eesti arhivaaride juhendusel käib töögrupp koos kord nädalas, korrastades üldsuselt kogutud materjale Eesti Maja keldrisaalis. Tuleb lisada, et Rootsi Eestlaste Arhiiv kuulub ülemaailmsesse võrgustikku BaltHerNet ja on saanud Rahvuskaaslaste programmist toetust, näiteks arhiivialaseks konverentsiks (2008), materjali muretsemiseks ja transportideks. Komisjon loodab tööd laiendada teistele linnadele, nagu Lund, Eskilstuna ja Göteborg.
Kui põgusale ülevaatele lisada RELi infokomisjon, ülesandega uurida informatsiooni tõhustamise võimalusi rootsi-eestlaste ühiskonnas, viimasel Esinduskogu istungil 14. nov. Vene-Saksa gaasitrassi Nordstreami ohtlikkuse selgitamiseks moodustatud poliitiline komisjon, REL Stockholmi Osakonna algatused integratsiooni alal, s.t Rootsi ühiskonna tutvustamine uutele rootsi-eestlastele, Göteborgi eestlaste kultuuritöö ja Stockholmi Osakonna korraldatud kultuuri- ning spordiüritused, olen loodetavasti loonud mingi ettekujutuse, mis on REL ja millega ta tegeleb. Soovitan: tulge kaasa! See on tegevus meie rahvakillu püsimise huvides.
Pilk ettepoole. 2010. a sügisel toimuvad Rootsi Eestlaste Liidu järjekordsed, XV valimised, mis tähendavad Esinduskogu koosseisu uuendamist ja loodetavasti ka noorendamist. Küsimus on, kuidas ühendada ”vanade” eestlaste ja nende järeltulijate kogemusi hiljutisaabunute ideedega ning ajakohastada meie rahvusgrupi ühiskondlikku elu. Nagu eelpool märgitud, on Rootsi elama asunud tuhandeid eestlasi, osa neist on siinse rahvusgrupiga aktiivselt liitunud ja annavad juba praegu ”eesti elule” oma panuse.
Poliitilised olukorrad muutuvad kiiresti. Meie ühine Läänemeri on sattunud gaasitrassi projekti tõttu hädaohtu, halvimal juhul on ohustatud ka Balti riikida julgeolek. Eesti sillapeana ja Rootsi kogemustega saame loodetavasti mõndagi oma väikese ilusa maa heaks korda saata, kui horisondile kerkib taas kõuepilvi.
|